Test Test

Õlle valmistamine

Õlu on kääritatud (ja humalaga mõrustatud) linnasejook. Õlle tooraineks on vesi, humal, pärm ja linnased.



Õlle valmistamise protsess

1. Meskimine
Linnas jahvatatakse veskis ja segatakse meskikatlas kuuma, eelnevalt töödeldud veega. Algab meskimine – jahvatatud linnase ja vee segu töötlemine vastava temperatuurigraafiku järgi. Meskimisel suhkrustatakse linnases leiduv tärklis ning tekib maltoos, so disahhariid, mida pärm suudab kääritada alkoholiks. Meskimisel lõhustuvad ensüümide toimel ka valgud. Valkudel on suur tähtsus valmis õllele: need annavad õllele maitse ja värvi, võivad muuta õlle häguseks ning mõjutavad selle säilivust. Valkude lagunemise vaheastmetena moodustuvad erinevad ained, millel on väga tähtis osa õlle lõhna- ja maitseomadustele ning säilivusele, samuti on need tähtsad pärmide toitained.

2. Filtreerimine
Saadud mass – meski – pumbatakse üle filtreerimiskatlasse, mille põhi on kaetud sõeltega, lastakse mõnda aega seista ja siis võetakse ära algvirre, st vedelik meskist. See suunatakse vahemahutisse. Järelejäänud massi pestakse kuuma veega, mis samuti lastakse vahemahutisse. Filtreerimiskatlasse jäänud mass, nn raba, suunatakse rabamahutisse ning müüakse loomasöödaks.

3. Keetmine
Saadud kuum vedelik – virre – suunatakse keedukatlasse. Virre aetakse keema. Keetmise käigus valgud koaguleeruvad (virre läheb selgeks) ning virre saavutab õige tiheduse, fermendid lõhustuvad. Keetmise käigus lisatakse ka humalad – mõruhumal ja aroomhumal.

4. Selgindamine
Keetmise lõpus pannakse virre katlas pumpade abil pöörlema. Algab nö selgindamine. Vedeliku pöörleval liikumisel koguneb seal olev sade ja hägu mahuti keskele (teeklaasi-efekt). Keskele kogunenud raskemad osakesed sadenevad mahuti põhja ning teevad võimalikuks vedeliku sademest eraldamise. Katlasse jäänud tahke osa suunatakse õlleraba hulka.

5. Käärimine ja laagerdamine

Selgindatud kuum virre jahutatakse maha, aereeritakse, st küllastatakse hapnikuga ja suunatakse käärtanki. Virde voolu doseeritakse vajalik kogus pärmi. Algab käärimine. Seejärel nn roheline õlu jahutatakse, eraldatakse pärm. Pärm võibminna taaskasutusele või utiliseerimisele. Sellele järgneb laagerdamine ning stabiliseerimine miinuskraadide juures. Käärimisprotsessis tekib virdesse alkohol ja eraldub süsihappegaas, mis osaliselt lahustub ka õlles. Selle protsessi lõpp-produkti võib juba nimetada õlleks.

6. Separeerimine, filtreerimine
Stabiliseeritud õlu segatakse süsihappegaasiga ja separeeritakse õlleseparaatoris, st eraldatakse suurem osa õllesse jäänud pärmist. Separeeritud õlu filtreeritakse.

7. Blendimine
Filtrist väljub juba täiesti selge õlu, mis suunatakse järelfiltrisse ja seejärel läbi blenderi, kus kontrollitakse ning seatakse alkoholi ja süsihappegaasi sisaldust. Edasi läheb õlu villimistsehhi juures asuvatesse valmisõlle tankidesse.

8. Karboniseerimine ja pastöriseerimine
Valmis õlu läbib karbonisaatori, kus kontrollitakse veel kord selle süsihappegaasi sisaldust, mida vajadusel korrigeeritakse, ja pastörisaatori, mis tagab õlle mikrobioloogilise puhtuse.

9. Villimine
Pestud pudelid läbivad enne villimist kontrollseadme, mis eemaldab defektsed pudelid. Pärast villimist toimub etikettimine, lasermarkeerimine ja nivookontroll.

Edasi toodang pakendatakse, ladustatakse ja müüakse.

 

 


Õlle maitset mõjutavad eelkõige:

  • Tooraine (linnase kogus ja tüüp, humala kogus ja tüüp, pärmi tüüp, vee kvaliteet)
  • Keetmise režiim
  • Käärimise kulgemine
  • Mikrobioloogiline puhtus
  • Tootmistehnoloogia (seadmed, tehnoloogilise protsessi kontroll)