Test Test

Õlle ajalugu

Õlu on olnud läbi aegade armastatud jook paljude rahvaste seas. Põlised sumerid, babüloonlased ja assüürlased tundsid õlle valmistamist juba 6000 aastat tagasi.

Eestis on õlut pruulitud ammustest aegadest peale. Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et umbes 1000 aastat eKr kasvatati Eestis otra, tõenäoliselt on koos viljakasvatamisega õpitud Eesti aladel ka teradest kääritatud joogi valmistamist.

Ammustest aegadest kasutasid eestlased õlletegemisel põhilise toorainena otra. Lisaks on kasutatud ka nisu, rukist ja kaera. Õlletegemisel vajalike linnaste saamiseks pandi odraterad kottides jõkke või tünni 2 – 3 päevaks ligunema. Leotati, kuni terad muutusid pehmeks, peale nõrgumist laotati need rehetoa põrandale 6 – 8 päevaks idusid ajama. Seejärel kuivatati linnased parsil ja jahvatati jämedaks jahuks. Veel 19. sajandil oli üldine õlletegemise viis hautada meskit ehk meskimine – st linnasejahule vee lisamine. Katlas lasti vesi keema, mis kallati käimatõrde, kuhu segati linnasejahu, tõrs kaeti riidega ja lasti paar tundi haududa. Ühtlase temperatuuri hoidmiseks asetati tõrde kuumad kivid. Kurnatõrre põhja tehti filter, mille kaudu õlu kurnati. Seejärel pandi tagasi käimatõrde filtreeritud õlu ehk õllevirre. Eemaldatud linnasejääkidest saadi õlleraba, mida kasutati loomasöödaks. Seejärel lisati õllevirdele humalad, mida oli enne 1,5 – 3 tundi keedetud. Järgnevalt õlu kääritati pärmi abil, mis muutis õlles tekkinud linnasesuhkru alkoholiks ja süsihappegaasiks. Õlu kääris 18 – 48 tundi.

Õlletegemine oli traditsiooniliselt meeste ülesanne. Igas Eesti maanurgas olid oma õlletegemisvõtted ja retseptid, erinevad maitse-, kangus- ja värviomadused. Õllevirdele lisati ka kadakaleovett, soos kasvanud kasevihtu, leiba, toorest rukkijahu, tubakat ja isegi soolakilude keeduvett.

Õllel oli külaühiskonnas tähtis koht, õlletraditsioone hoiti au sees. Tavaliselt toimus õlletegu mitu korda aastas talgute, suuremate pühade ja pidude ajaks. Õlut viidi näiteks naabertalu peremehele suhete parandamise eesmärgil, ka kuulus õlu esivanemate hingedele toodavate ohvriandide hulka. Eesti rahvapärimuses on õllega seotud väga mitmed kombed, tavad, ennustused, naljandid.

Õllepruulimine kandus sajandite jooksul mõisatesse ja linnadesse, kus õllekoja omanikeks olid Saksa soost linnakodanikud. Linn võttis pruulikoja omanikelt aktsiisimaksu, aga kaitses nende huve, keelates maaõlle müügi linnas. Õlle tööstuslik tootmine Eestis algas 19. sajandil.